Tallinn upub bürokraatiasse

Arhitekti töö on kohutavalt huvitav: ruumiülesanded on keerulised, kuid põnevad, objektid on vaheldusrikkad, majade väljamõtlemine on kui mitme tundmatuga võrrandi lahendamine ning visioneerimine pakub loomingulist pinget. Arhitekti töö on oma olemuselt vastutusrikas, kuid mitmekülgne, loomingus puudub rutiin.

Millegipärast hakkab aga Tallinna linnas arhitektitöö raskuspunkt kalduma majade loomise asemel pigem linnaametiga suhtlemisele, lõputule vaidlemisele ja tõestamisele. Tundub, et kõik uued justkui menetlust lihtsustama mõeldud otsused ei ole bürokraatiat mitte vähendanud, vaid suurendanud.

Heas mõttes meenub umbes kümne aasta tagune aeg, kui projekti menetlus ehitusloa saamiseks vältas kuu või paar. Pärast projekti läbivaatamist esitas linnaametnik projekteerijale märkused, mille põhjal projekteerija jooniseid parandas või täpsustas ning seejärel konkreetse ametniku juures märkuse n-ö maha võttis.

Praegusel ajal menetletakse projekti esmalt minimaalselt kuu aega, siis tulevad esimesed märkused. Pärast nende täitmist vaatab linnavalitsus jälle projekti kuu aega ja lisab uued märkused. Ja nii mitu korda. Võib õnnelik olla, kui protsess ei satu suvisele puhkusteajale, sest siis pikenevad kõik tähtajad automaatselt veel paari nädala võrra. Projekteerija muudkui parandab ja kohendab ja ootab... Tellija koos temaga. Arendus viibib, raha ei liigu, linnaareng pidurdub.

Vastuvõetamatuks on kujunenud ametnike sekkumine arhitektuurilahendustesse. Projekt peab kindlasti vastama detailplaneeringule ning olema esitatud seaduses ettenähtud vormis, selles pole küsimust. Kuid linnaametnikul ei tohiks olla õigust dikteerida arhitektile katuseuugi lahendust, nõuda ühelt poolt liiga moodsate detailide eemaldamist ja teisalt jälle liiga vanamoodsa värvitooni muutmist.

Need on konkreetse arhitekti loomingulised otsused, millesse teistel pole õigust oma maitse-eelistustest lähtuvalt sekkuda.

Selline õpetav-nõudev suhtumine linnaametniku poolt on arhitektile üpris solvav. Nagu ka usaldamatus, mis kumab läbi näiteks nõudest lisada eelprojekti kausta uste ja akende spetsifikatsioonid.

Tundub, nagu oleks ametnikel tööd vähe: lisamaterjali nõudmine ja kaustade mitmekordne loksutamine edasi-tagasi tähendavad ametniku jaoks mitmekordset töömahtu. Kusjuures töö kvaliteet sellest ei tõuse. Üks ametnik nõuab avatäidete jooniste lisamist, teine jälle vundamendijooniste eemaldamist, ühe projekti puhul piisab sellest, kui projektil on maja naaberkinnistu ühistu juhatuse allkiri, teisel päeval on vaja kõikide korteriomanike allkirju.

Nii mõnelegi arhitektuuritellijale, kes satub menetluslehte lugema, võib jääda mulje arhitektist kui väga saamatust tegelasest, kes ei tea, mida ehitusloa saamiseks on vaja teha.

Arhitektid kirjutamata reeglitega kimpus. Arhitektil võib küll olla seljataga mitmekümneaastane projekteerimiskogemus, tema jooniste järgi võib olla valminud kümneid maju, ta võib olla pälvinud rohkelt auhindu oma loomingu eest, olla hinnatud arhitektuuriõppejõud, aga Tallinna linnaplaneerimise ametiga suhtlemisel suhtutakse temasse ikka, nagu oleks tegemist saamatu kooliõpilasega.

Kuskil on mingid kirjutamata muutuvad reeglid, mille täitmist projekteerijalt oodatakse. Vahel on detailplaneering ülim, mille arhitektuurinõuetest, isegi kui need on arulagedad, ei saa mööda vaadata, teinekord on olulisem ametniku isiklik nägemus konkreetsest majast ja kohast.

Kui linnaametnikega suhtlemisel läheb viimasel ajal suur aur selgitamisele, et näiteks planeeringu nõue luua miljöösse sobiv ehitis ei pea tähendama saja aasta vanuse maja lahenduse kopeerimist, siis tuntavalt on avardunud muinsuskaitsjate seisukohad.

Vana ja moodne mahub veel kokku. Muinsuskaitseameti aastapäeval anti meie (Arhitektuuribüroo Eek & Mutso – toim) projekteeritud Loo Ajaveskile parima pärandit väärtustava uusehitise kategoorias preemia, mis oli autoritele rõõmustav üllatus. Loo Ajaveskis nimelt on vana kivist veskikehand kokku seotud moodsa klaasmahuga.

Oleksin meelsamini kirjutanud sellest, mis mind on arhitektuuri loomisel mõjutanud, huvitavatest lahendustest, põnevatest projektidest, arhitektist kui loojast, maailmaparandajast, kuid viimase aja suuremad “elamused” on kahjuks bürokraatia vallast. See on väga väsitav.

Kommentaar ilmus 3. novembril Äripäeva erilehes Oma Maja.